Suhkruleht - magus üllatus

Paljud tervisehädad tulevad rafineeritud suhkru liigtarbimisest. Suurepärast ja palju kasulikumat asendust valgele suhkrule võib kasvatada aias ja aknalaual!

Ajalooline juhuleid
Aastasadu tegid guaranii-indiaanlased mõrukat mate-teed magusaks suhkrulehega, mis on magusam kui "päris" suhkur ise. Üsna juhuslikult kuulis sellest imetaimest 1887. aastal Moises Bertoni, kes oli Euroopast tulnud uurimisretkele Ida-Paraguai metsadesse. Seal seda taime aga ei kasvanud, ja kulus tervelt 12 aastat, enne kui Bertoni kätte sattus pakike kuivatatud suhkrulehti. Kuus aastat hiljem avaldas Bertoni suhkrulehe teadusliku kirjelduse. Oma sõbra prantsuse sõjaväearsti ja botaaniku V. Rebaudi auks andis ta uuele taime liigile nime Stevia rebaudiana. 1908 saadi esimene saak oma istandusest - umbes tonn kuivatatud lehti.Tasapisi suhkrulehe tuntus levis. Esimese ilmasõja aegu toodi taim Euroopasse, sõja lõpul ka USAsse.Kulus veel kümmekond aastat, enne kui teda tõsisemalt uurima hakati.

1931. aastal tegid Prantsuse keemikud kindlaks, et magusa maitse annab taime lehtedele diterpeenglükosiid, mille nad taime järgi nimetasid steviiniks. Seda ainet on taime lehtedes kuni 18%. Lisaks  avastati teinegi magus glükosiid, selle nimeks sai rebaudiin. Puhas kristalne steviin on 300 korda roosuhkrust magusam, kuid peaaegu kalorivaba. Suhkrulehel on mitmeid kasulikke omadusi. Ta ei kasvata suhkru kombel kehakaalu, kuid reguleerib veresuhkru hulka, mõjub hästi kõhunäärme tegevusele ja soodustab seedimist. Ka kõrge vererõhu korral on suhkrulehest abi saadud. Suhkrulehe mälumine hoiab korras hambad ja igemed.

Jaapanis hakati suhkrulehte kasvatama 1970. aastatel, juba paarkümmend aastat hiljem olid suhkrulehetooted haaranud umbes 40% sealsest magusaineturust. Palju kultiveeritakse suhkrulehte ka Hiinas ja Kagu-Aasias.Vietnami troopikas saadakse ühelt hektarilt umbes pool tonni kuivatatud lehti, mis asendab üle saja tonni suhkrut. Sellise suhkrukoguse saamiseks tuleb Ukrainas külvata paarkümmend hektarit suhkrupeeti. Venemaal ja Ukrainas katsetati suhkrulehe kasvatamist esimest korda 1985. aastal, mõni aasta hiljem, kui Nõukogude Liit lagunema hakkas, oli teda maas juba 8 hektarit.

Põhja-Ameerikas edenes suhkrulehekasvatus visalt. Kõigepealt tõstis kisa üks magusaineid tootev firma: steviini mõju organismile ei olevat piisavalt uuritud.USA föderaalne toiduamet pigem mõtles kaua kui uuris asja pikalt ja põhjalikult. Kui see kaebus oli tagasi lükatud, algatas kohtuasja teine firma, kes parajasti juhtus ehitama aspartaamitehast. Sünteetilisi magusaineid müüakse USAs aastas umbes 700 miljoni dollari eest. Kellele see meeldib, kui tal magus suutäis käest ära võetakse? Ka Euroopa Liit suhtub suhkrulehesse kõhklevalt, vähemasti ei ole sellest valmistatud tooted saanud müügiluba Belgias ja Soomes.

Vesikanepi sugulane
Suhkruleht on korvõieline taim, kõige lähemad on talle vesikanepi liigid. Maailmas on üle saja suhkruleheliigi, kuid magusainet leidub neist ainult kahes. Tähtsaim on Lõuna-Ameerika mägedest, lähistroopilistest metsadest ja põõsastikest pärit paraguai suhkruleht. Looduses eelistab ta liivakaid ja turbaseid, nõrgalt happelise mullaga jõe- ja ojaäärseid maid. Kultuuris kasvab suhkruleht tavalisel aiamullal ja näib olevat üsna kohanemisvõimeline. Enamik kasvatusjuhendeid hoiatab, et taimed kärbuvad juba +7° juures; Põhja-Ameerikas soovitatakse teda kasvatada taimekasvuvööndis 11, mis on meie arust juba päris troopika. On aga andmeid, et põhja pool jahedamas kliimas käitub ta nagu iga teine püsik, talvitudes avamaal. Viimastel aastatel on suhkrulehte hakatud kasvatama Kanada lõunaosas, selle toeks isegi vastav ühing asutatud.

Kodus kasvuhoones
Oma tarbeks võib suhkrulehte igaüks kasvatada, seemet leiab parema valikuga poodides. See idaneb võrdlemisi ebaühtlaselt, nii et pakist saab heal juhul kümmekond seemikut. Ka on seemnest kasvanud taimed on erineva magusasisaldusega. Seepärast paljundavad puukoolid paremaid kloone vegetatiivselt. Kasvuhoones või soojas tuulevarjulises aianurgas kasvab suhkruleht ilma lisaväetiseta, kuid hea on turba- või puukooremultš, mis teeb pinnase happelisemaks ja hoiab niiskust. Noorte taimede ladvad näpistatakse tagasi, et saada harunenud, suure lehemassiga põõsaid. Steviini on ainult lehtedes, jäme karvane vars on peaaegu maitsetu. Lehti võib noppida terve suve, põhisaak korjatakse enne öökülmaohtu. Kõige lihtsam on taimed umbes 5 cm kõrguselt maha lõigata, kuivatada ja siis lehed vartelt roobitseda. Kuivatatud lehepuru või pulbrit lisatakse magustoitudele, teele või isegi kohvile. Tööstuses eraldatakse lehtedest klorofüll ja saadakse valge kontsentraat, mis ei värvi toitu roheliseks. Lihtne on teha ka tõmmist: lehtedele valatakse viina või piiritust, lastakse üks päev seista ja kurnatakse. Soovi korral võib pärast piirituse tõmmisest välja aurutada. Meie kliimas tuleb suhkrulehed enne külmaohtu üles kaevata ja külmavarju viia. Talvitamiseks sobivad soe kelder, kuid mugavam on taimi hoida aknalaual silma all. Tuleb jälgida, et mullapall läbi ei kuivaks. Väljaveninud võrseid võib talve jooksul paar korda kärpida. Kevadisest noortest võrsetest saab teha pistikuid, mis liiva-turba segus juurduvad peaaegu 100%. Seega ei olegi mõtet kõiki taimi ületalve hoida, piisab paarist paremast isendist.

Rein Sander
Kubja Ürditalu

Artikkel on ilmunud ajakirjas "Kodu ja Aed" aastal  2006